Monthly Archives: August 2019

Puude Rahvapärased Nimetused

puude rahvapärased nimetused

Populus tremula – haab – mädapuu, haabjapuu
Betula – kask – kõiv
Picea abies – kuusk – nõglapuu (kõre- ja maltspuu)
Pinus sylvestris – mänd – pedajas, pedakas, pettai (lüli- ehk kõrepuu ja honga ehk hongapuu)
Quercus robur – tamm – hiiepuu (talvel lehtes tamme kutsuti kivitammeks ehk leseks tammeks)
Acer platanoides – vaher – vastra
Juniperus communis – kadakas – kadajas, kattai, kadaja
Taxus baccata – jugapuu – kodarapuu, jukainen
Alnus incana – hall e valgelepp – isalepp, pasklepp
Alnus glutinosa – sanglepp ehk must lepp – emalepp
Fraxinus excelsior – saar
Tilia cordata – pärn – niinepuu, lõhmus, pähn
Ulmus scabra – jalakas ja Ulmus laevis künnapuu – künnap
Salix – paju – põõsaliigid on pajud ja puuna kasvavad on remmelgad – lemmergas, lember, raag, raid
Sorbus aucuparis – pihlakas – pihlapuu
Padus racemosa – toomingas – toomepuu
Corylus avellana – sarapuu – pähklipuu
Frangula alnus – paakspuu – pahaspuu, vohupaats, ohupaats, kitsepuu
Rhamnus cathrtica – türnpuu – viherpuu, kitseuibu, kitsepuu
Daphne mezereum – näsiniin – naeseniinepuu, nasin, nasipuu
Hedera – helix luuderohi – jooksvarohi

Puude Haigused – Ülevaade ja Kuidas Ravida

Okaspuused Haigused

Okaspuudel seenhaiguste leviku tõkestamiseks on soovitav puude aluseid õhurikkamaks muuta, seega võiks alumisi oksi pisut ära saagida. Okaste pruunistumine ei ole tingimata haigustunnus vaid puu lihtsalt vahetab okkaid.

Juurte vigastamine on puule kõige ohtlikum. Fotol näidatud mändide juurte eemaldamine on muutnud puud kõigepealt tormiohtlikeks ja seejärel haigustele vastuvõtlikeks, kui nad veel üldse püsti püsivad.okaspuude haigused

Lehtpuude Haigused

Tamme-äkksurm

• Taime hukkumisega lõppevaks tamme-äkksurmaks kutsutavat taimehaigust tekitab patogeenne seen Phytophthora ramorum, mis levib nakatunud taimede, mulla, küttepuude, inimese jalanõude, sõiduki rataste külge jäänud mulla ning ka kastmis- ja põhjaveega. Õhus levivad haigusetekitaja spoorid vihma, veepritsmete ja suure õhuniiskuse korral ka tuulega. Haigusetekitajate arenguks on optimaalne temperatuur 20 kraadi piires.

• Esimest korda avastati tamme-äkksurma haigustunnuseid 1990. aastatel USAs California ja Oregoni piirkonnas tammedel. Euroopas on haigusjuhtumeid kõige rohkem avastatud Hollandis, Suurbritannias ja Saksamaal, neid on leitud ka Soomes. Euroopas on tamme-äkksurm levinud enamasti dekoratiivtaimedel. Eestis tuvastati tamme-äkksurm esimest korda 2006. aastal Hollandist toodud rododendronitel, tänavu tuvastati esmaleid Eestis kasvatatud rododendronitel. Eesti loodusparkides kasvavatel peremeestaimedel pole seni seda ohtlikku taimekahjustajat leitud.

• Tamme-äkksurma tekitava seene peremeestaimed on rododendron, lodjapuu, tamm, hobukastan, suurelehine vaher, pöök, harilik ebatsuuga, harilik sirel, harilik pohl, kanarbik, harilik laanelill, harilik saar, paljaviljaline kibuvits, raagremmelgas, paakspuu jt.

• Müümisel peab rododendronil ja lodjapuul olema taimepass, mis kinnitab taime kontrollimist kasvamise ajal.

• Haigusele on kõige vastuvõtlikum rododendron. Haigustunnused on võrsete närbumine ja lehelaiksus.

• Kui puukoolidest, puukoolide ümbrusest või koduaedadest võetud proovidest avastatakse tamme-äkksurma tekitaja, põletatakse saastunud taimed ja kõik kahe meetri raadiuses kasvavad peremeestaimed. Nakatunud taimedest 10 meetri raadiuses olevad peremeestaimed tunnistatakse saastumiskahtlasteks, nende müük peatatakse ja taimed jäävad kolmeks kuuks järelevalve alla.

• Kui tamme-äkksurma tekitajaga taim leitakse müügikohas, tunnistatakse saastunuks ja põletatakse kogu partii, sealhulgas teistesse müügikohtadesse saadetud taimed.

• Taimekaitseseaduse järgi on inimesed ja ettevõtted kohustatud ohtliku taimekahjustaja (ka viljapuu bakterpõletiku) esinemise või selle kahtluse korral teavitama põllumajandusametit.

Viljapuu bakterpõletik

• Roosõieliste puude ja põõsaste bakterhaigust, üheks ohtlikemaks viljapuude haiguseks peetavat bakterpõletikku põhjustab bakter Erwinia amy­lovora.

• Viljapuu bakterpõletik pärineb Põhja-Ameerikast, esmakirjeldus on New Yorgi osariigist 1780. aastast. Euroopasse sattus haigus 1950. aastatel, esmaleid oli Inglismaal Kentis 1957. aastal. Nüüd on haigus Euroopas levinud, meile lähematest riikidest on viljapuu bakterpõletikku leitud Hollandis, Belgias, Saksamaal, Taanis, Poolas, Rootsis ja Norras. Leedus olid esmaleiud 2005., Lätis ja Valgevenes 2007. aastal.

• Viljapuu bakterpõletiku olulisemad peremeestaimed on õunapuu, pirnipuu, pihlakas, tuhkpuu, viirpuu, toompihlakas, ebaküdoonia, küdoonia, Davidi fotiinia, villpööris, tuliastel ja astelpihlakas.

• Haiguse kahjustus sarnaneb tulekahjustusega: õied, lehed ja viljad muutuvad esmalt hallikasroheliseks, siis pruuniks, kuid ei varise. Tüvele ja okstele võivad tekkida koorehaavandid. Koor vajub veidi sisse ja võib rebeneda, koorealune puit on punakas. Haiguse iseloomulik tunnus on bakterilima – haigestunud taimeosadest eritub piimvalgeid või kreemikaid (kollakaid) bakterilima tilku. Väga iseloomulik on haigestunud võrsete tippude kõverdumine 180 kraadi allapoole. Puud võivad hävida 1–2 aastaga.

• Bakter talvitub puukoores tüvehaavandite servades. Taimeosadel säilib bakter kuni kuu, mullas see ei säili. Haigus võib olla peiteline, mõnel aastal haigustunnuseid pole, kuid bakterile soodsal aastal võivad tekkida haiguspuhangud. Tõve levimiseks on väga soodne üle 18-kraadise temperatuuriga küllalt niiske ilm, nagu oli tänavune suvi.

• Viljapuu bakterpõletiku kaugem levik võib toimuda taimede (eriti paljundusmaterjali), taimeosade ja õietolmuga ning mesilastarude viimisel nakatunud piirkonnast välja. Peetakse võimalikuks ka levikut rändlindudega.

• Paikselt levitavad haigust tolmeldavad ja taimemahla imevad putukad, sealhulgas mesilased. Haigus levib ka tööriistade (nt aiakäärid), sõidukite ja inimtegevusega.

• Saastunud ja saastumiskahtlased taimed hävitatakse põletades. Haiguskollet ümbritsevas 500-meetrise raadiusega saastumisohus vööndis kasvavate viljapuu bakterpõletiku peremeestaimede ja nende istikute müük ning emapuude kasutamine paljundamiseks keelatakse vähemalt kolmeks aastaks.